Külaline

16.jaanuaril astus esimest korda Austraalia pinnale Kertu kallis ema Piret. Lend, mis pidi oli kiire ja mugav osutus tegelikkuses lõplikult pikaks rännakuks üle mitmete maailma kontinentide. Kuna Estonian Air on minu Austraalia rännaku ajal pankrotti läinud, siis teda asendav lennufirma ei saa absoluutselt oma tööga hakkama hilinedes viis või isegi enim tunde. Mu ema jõudis Austraaliasse 28 tunni asemel 41 tunniga. Aga lõpuks kohale ta jõudis ja seiklused võisid alata.

Ei ole lihtne tulevikku lennata ja hakkama saada 8 tunnise ajavahega. Seepärast esimesed päevad kulgesid rahulikult Melbourne’i linna peal, ergutades maitsemeeli imemaitsva kohvi ja sushiga. Kohvi on Melbourne’is ikka tõeliselt hea ja see on kohe omaette kogemus seista hommikuses kohvijärjekorras 25 teise unise inimesega.

Eestis oli tol hetkel -25 kraadi ja Melbourne’is +35 kraadi. Täitsa mõnus temperatuurivahe.  Igahommikuse Kuressaare terviseraja jalutuskäigu mütsi ja salliga saab siin asendada hommikuse suplusega trikoos kodubasseinis. Pole ammu oma ema nii õnnelikuna näinud!

Tutvustasin emale Melbourne’i kunstikultuuri mitmetes muuseumites ja kunsti täis tänavatel. Juba eelmine aasta Tiinaga tänavatel seigeldes imetlesime me muudkui neid enne nii igavaid halle majaseinu, mis nüüdsest aina rohkem fotograafe enda juurde kutsuvad.

Aga eks linnaelu ole linnades ikka enam-vähem ühesugune: kisa ja kära, kõrghooned ja lämmatav õhk. Et saada Austraaliast tõelist aimu tuleb minna loodusesse. Kohe kui mu vennal hakkas nädalavahetus, pakkisime asjad ja sõitsime linnast kaugele-kaugele. Põliste saarlastena on meile meri alati väga oluline olnud ning nüüdki nähes üle mitme aasta jälle ookeani jooksis mu ema kohe lainetessse, mõtlemata, et lained siinpool maakera võivad olla vägagi tugevad ja sind endasse haarata. Ja mis juhtub veel siis kui lainega ujub sinu lähedale haikala? Esimene õpetus Austraaliast- vali hoolikalt kohta, kus vette minna.

Great Ocean Road on Victoria osariigi kõige kuulsam tee. Käänuline tee mööda kallast paneb ahhetama kõik inimesed. Aga see ei sobi nõrganärvilistele, kuna Eesti sirgete teedega harjunud ema, ei tundnud end just kõige paremini kurvilistel teedel. Võibki öelda, et Austraalias õppisin ma rooli keerama 🙂

Ookean, päike ja krõbisev rannaliiv on kolm asja, millest unistab enamik krõbedast talvekülmast päikesepuhkusele minejaid. Ja neid me oma emale pakkusime siin korralikult. Ujuda siin küll kahjuks igal pool ei saa, kuna hoolimata sellest, et on suvi, vesi on ikka jäiselt külm. Antarktika ei ole ju Austraaliast väga kaugel.

Mis saaks olla paremaks öömajaks, kui roosa telk Austraalia ürgses looduses koos puu otsas karjuvate koaaladega. Sellised on austraallaste tõeliselt kvaliteetsed nädalavahetused ja riiklikud pühad, kus kogunetakse perede ja sõpruskondadega metsa ja lihtsalt nauditakse puhas loodust, lõkkel küpsetamist ja telefoni levialast väljasolekut. Kes ei tahaks õhtusel jalutuskäigul kohata koaalaemmet koos beebiga, kes arvas, et GoPro kaamera oleks tõeliselt tore uus mänguasi. Hea vaheldus eukalüpti lehtedele.

Vaatamisväärsused on siin imelised, aga kahjuks on  nad liiga populaarsed. 12 apostlit on alati lämmatatud mitmekümnete bussidega tulnud Aasia turistidest, kes alati tahavad jääda ka sinu pildile. Seepärast tulebki vahel lasta enesel ära eksida ja minna kõrvale tuntud teedest ja avastada midagi vähemtuntud…

Rahvuspargist rahvusparki on Austraalia traditsiooniline reisimine. Ookeaniteedelt mägedesse, kus saab oma füüsise proovile panna mitmetel matkaradadel. Grampians rahvuspark oma lummavate vaadetega avas mu ema silmad mitmel uuel moel. Saime üle mitmetest kõrgusekartustest ja jätsime jalajälje mitmetele kõrguses olevatele kividele. Mul on väga tubli ema!

Kui eelmiseid paiku olen mina juba ennegi külastanud, siis täiesti uueks sihtkohaks meie kõigi jaoks oli Tasmaania. Saar Austraaliast lõunas, mis uskuge või mitte, on pindalalt suurem kui Eesti. Reisi planeerides arvasin, et tegemist on väikese saarega, kus kõik on väga lähedal, aga tegelikkuses tuleb selle saare avastamiseks varuda rohkem kui meie neli päeva. Aga elamuse saime sellegipoolest. Rentisime campervani ( palju luksuslikuma, millega enne reisisin) ja asusime teele. Tundsin end nüüd kui rikas turist, mitte kui vaene backpacker oma 1993. aasta matkabussiga. Loodus on jätkuvalt imeline…

Öö veetsime Friendly beach’il, mis oli tõepoolest sõbralik. Hommikuputru süües ilmusid ukse vahele väikesed wallaby’d, kes olid rohulibledest tüdinud ja tahtsid päris toitu proovida. Loomulikult ei tohi metsloomi toita, kuna nad ei ole meie toiduga harjunud. Viskasime neile hoopis eilsest salatis üle jäänud kapsalehti ja õnnelikud väikesed kängurud kutsusid meie juurde veel seltsilisi kuni lõpuks sõime hommikusööki koos kuueliikmelise känguruperekonnaga, kes lasid end paitada ja pilte teha täiesti tasuta. Loomaaiad ei ole minu jaoks enam üldse ahvatlevad, kuna palju parema elamuse saab metsikus looduses. Tuleb vaid õiget hetke oodata.

DCIM100GOPROGOPR0687.

DCIM100GOPROGOPR0684.

DCIM100GOPROGOPR0704.

Ilm Austraalias ei ole alati imeline. Väga tihti sajab ikka korralikku vihma ja müristab äike. Enne meie Tasmaaniasse minekut ei olnud seal sadanud mitmeid kuid ja suured tulekahjud hävitasid mitmeid tuhandeid hektareid metsasid. Kohalikud unistasid vihmast ja nende unistused täitusid, kui meie sinna saabusime. Ilmaga meil ei vedanud ja mäed olid kadunud pilvedesse ning vesi ei olnud nii sinine. Seepärast pidime aega veetma hoopiski vihmametsades, mis see-eest elasid vägagi õnnelikult. Nägime ära maailma kõige kõrgema eukalüptipuu, mis jätkab kasvamist. Võin garanteerida, et peale tipu nägemist tuleb kindlasti kaela veidi masseerida.

Hobart on Tasmaania suurimaid linnu ja kõige parem on seda imetleda 1269 meetri kõrguselt üle merepinna Mount Wellingtonis. Käänuline tee viib sind linnas olevast kuumusest jahedatesse pilvedesse. Poole tee peal kadus linnavaade ja tipus avastasime end täitsa pilvedes. Linna nägemiseks tuli kasutada kujutlusvõimet. Mägedesse minekuks tuleb alati valida selge ilm, aga kuna lennuk tagasi Melbourne’i väljus vaid mõnne tunni pärast, pidime leppima pilvedes olekuga.

Arvatavasti kõige kuulsam hoone Austraalias on Sydney ooperimaja ja ei saa ju ema koju tagasi saata ilma, et ta ei oleks ooperimajaga pilti teinud. Kaks päeva Sydney’s olid täis põnevust, alustades “Summer bay’ga” ja lõpetades Sydney sümfooniaorkestri prooviga ooperimajas. Kohtusime Alf’i ja Leonardo di Caprio’ga, nägime haikalu akvaariumis, sõitsime laevaga Sydney harbour’is, nautisime ilutulestikku, lesisime valgel rannaliival ja sõime Pad Thai’d hiinalinnas.

Teeme veidi muusikat kohalikega

Melbourne’i tagasiminek on alati nagu kojuminek. Olen leidnud, et tänu vanemale vennale, on Melbourne saanud ka minu koduks, kuhu ikka ja alati on nii hea tagasi minna. Ka minu ema tahab juba järgmine aasta siia tagasi tulla 🙂

Viimastel väljasõitudel viisime ema jälle ookeani äärde ja tegime Austraalia stiilis rannapikniku süües fish & chips’i. Nautisime Mornington Peninsula rahvusparki, kus leidsime vennaga ujumiseks toredad rockpool’id.

Võib öelda, et see oli minu ema lemmik puhkus. Kolm aastat tagasi minul Portugalis külas käies, ei osanud ta unistadagi, et kunagi saab ta veel paremale puhkusele väljaspool Euroopat. Mul on nii hea meel, et lõpuks ometi saime oma kallile emale teha jõulukingiks Tasmaania ja Sydney’i piletid, millest paar aastat tagasi võis ta vaid und näha. Ei ole lihtne tulla siia teisele poole maakera, aga see on seda väärt. Eriti kui terve perekond saab kokku ja naudib üheskoos kõike seda imelist. Nüüd saab minu ema aru, miks mina ja mu vend ikka veel Austraalias oleme ja kiidame seda riiki taevani.

Ema lendas aga juba poolteist nädalat tagasi koju ja naudib päevitunult tööelu. Tervitan teda ja juba igatseme ka. Kuid mina jäin ikka veel siia, et veidi töötada ja kolme nädala pärast minna puhkusele väljaspool Austraaliat. Kuhu? Las jääb midagi järgmiseks korraks ka…

Kallistused linnast, kus iga päev on festival.

Kerts

Vana aasta meenutused

Oleme Tiinaga laisaks jäänud. Enam ei kirjuta nii palju kui eelmisel aastal. Põhjus selleks on tegelikult väga lihtne- me ei ole enam koos. Kertu on teise aasta viisaga tagasi Austraalias ja Tiina naudib füsioterapeudi tööd kodumaal. Kuidas kõik nii on läinud ja millega me vahepeal tegelenud oleme saabki teada sellest postitusest. Kuna oleme üks ühel pool ja teine teisel pool maakera, siis postitus on jaotatud Kertu elu ja Tiina elu.

Kerts tagasi Austraalias. Miks?

Viimases postituses nautis Kertu kodumaad ja nautis Eesti suve sõprade seltsis. Kodus on väga hea olla ja mida kaugemale reisid, seda enam saad aru kui hea on kodus. Siiski lendas Kertu 28-ndal augustil tagasi lõunapoolkerale, kuna eelmisel aastal jäi nii palju avastamata. Seekord maandus Kertu Austraalia põhjaterritooriumil Darwinis. Teist korda ei riiki sisse saamine ei olegi nii lihtne, kuna lennujaamas kontrolliti läbi absoluutselt kõik Kertu pagas alustades põhjast ja lõpetades salataskudega. Seejärel uurisid lausa kolm erinevat kogukat piirimeest , kas tõepoolest tegin eelmine kord ära kohustlikud 88 farmipäeva. Kertu oli viimane varahommikune reisija, kes lennujaamast lahkus. Aga riiki sisse ta sai ja õnnelikult ootas teda väljas juba tuttav belglane Kertu uue kodu- matkabussiga( campervan).

Darwin on imeline. Troopilise kuumuse ja romantiliste päikeseloojangutega harjus Kertu kiirelt. Kuna autos magada on liiga palav, siis varahommikuti saab und jätkata rannaliival, pärastlõunase supluse saab teha välibasseinis palmipuude all ja lõunasöögiks saab limpsata imemaitsvat jäätist.

Ka campervan’ is elamine on võrratu uus kogemus. Kogu sinu asjad on sul kogu aeg kaasas ja öhtuti otsid endale parkimis- ja magamiskohaks varjulised inimtühjad tänavad, kuna kahjuks Darwinis on avalikult autos magamine keelatud ja varahommikuti sõidab ringi politsei, kes võib sinu aknale koputada ja sulle trahvi kirjutada. Õnneks meil vedas ja parkimise oma kodu mahajäetud majaaeda.

Aga kuna Kertu uue viisa-aasta eesmärgiks oli sõita läbi Austraalia keskpunkti, siis ei saa kaua Darwinis logeleda ja peab teele asuma marsruudil Darwin- Adelaide, mis on üle 5000 km. Let’s go!

Põhja-territoorium on hoopis teistsugune võrreldes eelmisel aastal avastatud osariikidega. Linnas välja sõites jõuame koheselt aborigeenide poolt hõivatud külakestesse ja sõit kulgeb mööda pikka sirget teed. Esimese peatuse teeme Litchfieldi rahvuspargis, kus ujume rockpool’ides ja koskede all. Elame metsas ja küpsetame süüa väikesel gaasipliidil. Selline on Kertu kodu: koridoriks on kiirtee, elutoaks mets, vannitoaks kosk, tualetiks metsaonn, köögiks telkimisplats ja magamistoaks campervan. Unistuste kodu kas pole?

Järgmiseks sithkohaks on kuulus Kakadu rahvuspark. Teel sinna näeme metsapõlenguid, mida siinsel territooriumil kutsutakse pigem naturaalseks looduse puhastamiseks. See on vist ainuke tasuline rahvuspark Austraalias- 25 dollarit inimene, aga see on seda väärt. Rahvuspark hõlmab enda alla 19000 ruutkilomeetri suuruse ala ja on koduks paljudele aborigeenidele ja metsikutele loomadele. Täiesti tavaline on võileiba süüa jõe ääres, kus krokodillid parasjagu ootavad oma saaki, mis veetõusust tingituna peaks teatud aegadel päevas neile toidu kohe suhu tooma. Sinna jõkke ei tahaks küll ujuma minna.

Matkaradu saab läbida rahvuspargis mitmekümneid kilomeetreid ja alati on need kilomeetrid tasustatud imeliste vaadetega. Meil vedas, et sattusime rahvusparki ajal, mil aborigeenidel on suur festival. Saime kogeda ehtsat Austraalia kultuuri, mis kahjuks tänapäeval hakkab üha enam soiku vajuma. Kakadu rahvuspargis ainukeses linnas Jabiru’s on kõik veel nagu vanasti. Sai näha traditsioonilisi tantse, süüa loodustoite, meisterdada lehekorvikesi, käepaelu… Kõige imelisem kohaks oli aga Gunlom kosk, kus 1 kilomeetrine järsk rännak tippu viis maaliliste rockpoolid’eni. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Aga ega ei saa ainult reisida ja mitmed vabad hetked veedab Kertu internetiavarusted tööd otsides. Kahjuks on telefonileviga Austraalia sisemaal väga halvad lood ja alati ei saa tähtsaid kõnesid vastu võtta. Niisiis saab alles paar päeva hiljem kõnepostist teada, et Lõuna-Austraalias oodatakse intervjuule. Kahjuks oleme ikka veel 5000 km kaugusel ja enne tööle asumist tahame ära näha maailmakuulsa kivi- Uluru. Küll leiame uue töö ja jätkame sõitmist inimtühjal kiirteel. Võtame peale sakslasest hääletaja, kes on Saksamaalt Austraaliasse jõudnud põhiliselt hääletamise abil. Väga asjalik noormees on uueks katsumuseks võtnud läbida sama tee mis meie jalgrattaga. Tal on ratta taga vaid väike järelkäru, kus on seljakott konservtoidu ja veepudelitega. Aitame tal jõuda linna, kus ta saab oma rattakummi ära vahetada, et vuramist jätkata. Enne seda aga tegime koos ühise õhtusöögi, kus grillisime känguru. Seekord ostsime selle poest, kuigi kiirteede ääres on elu kaotanud kängurusid meeletult… Ei tea kas need ka süüa kõlbavad?

Uluru juurde sõitmine ei ole lihtne. Päevas tuleb sõita mitusada kilomeetrit sirget teed. Mitte ühtegi kurvi ja mitte ühtegi hingelist. Seepärast on siin väga hea komme autojuhtide seas alati üksteisele lehvitada. Nii teeb Kertugi, kes vahel lehvitab vaid ühe sõrmega kuid enamuse ajast lehvitab kogu peopesaga. Muidu läheb ju sõitmine liiga igavalt…

Mida rohkem sisemaale jõuame seda rohkem kõrbeks ümbruskond muutub. Ainukesed inimesed, keda kiirteede ääres võib kohata on hääletavad aborigeenid, keda nähes tuleb pigem rohkem gaasi kui pidurit vajutada. Nimelt on aborigeenidel kombeks teeselda, et nende auto on katki ja kui mõni veidi totakam valge inimene aidata püüab, tuleb suur kamp aborigeeni põõsa tagant välja, võtavad valge inimese rahakoti ning auto ja mis edasi…. Ei taha kohe teadagi. Nii et ärge mitte kunagi aborigeeni pärast peatuge!

Jõudes Alice Springsi on tunne, et oleme väga lähedal suurele oranzile kivile, aga tegelikkuses on veel sõita mitusada kilomeetrit. Paljudki arvavad, et Alice Springs ongi Uluru, aga tegelikult see nii ei ole. Päeval on kõrbes meeletu kuumus ja öösiti jäiselt külm. Aga tähistaevas on imeline ja Milky Way on selgelt näha. Iga õhtu ikka saab imetleda tähti ja imelist vaikust.

Alice Springsi ümbruses on avastada nii mõndagi. Imelised vaated said piltidele jäädvustatud. Aga kõige tähtsam on ikkagi Uluru- Ayers rock. See on imeline tunne, kui oled juba mitmeid nädalaid oodanud, et näha seda kivi ja siis lõpuks ometi ilmub see autoaknas silmapiirile. Ja mida lähemale me sõidame seda suuremaks kivi muutub. Maksame kolme päeva passi ja sõidamegi kivile lähemale. Kõige kuulsam kivi maailmas on lõpuks ometi minu käeulatuses. Suurest rõõmust lähen kohe katsuma. Aga kui aus olla, siis lähedalt vaadates ei ole Uluru absoluutselt ilus. Kui me kõik oleme harjunud nägema perfektse kujuga kivikest, siis lähedalt on kivi väga ebaühtlase kujuga ja meeletult suur. Matkarada ümber Uluru on lausa 10,6 km pikk . Väga hea jooksutrenniks, mille ma enda peal ära katsetasin.

Põhiaegadeks kivi imetleda on päikesetõus ja –loojang. Tõepoolest muudab Uluru päikeseloojangul oma värvi. Pargid oma campervani parklasse, avad tagaukse ja pikutad pehmel madratsil vaadates Ulurut. See on midagi enneolematut!

This slideshow requires JavaScript.

Oh kui palju aega saab Austraalias looduses veeta. Seepärast Kertu seda nii väga naudibki. Kahju vaid et vahemaad on nii pikad ja suurema osa ajast ilusate paikadeni jõudmiseks peab kahjuks autos veetma…Sõitsime Uluruni üle nädala, olime Ulurus kaks päeva ja ära sõidame jällegi üle nädala. See on põhjus, miks väga paljud rändajad Uluru vahele jätavad. Loomulikult on alternatiiviks lendamine, aga ka siis peab Alice Springsist bussiga mitusada km läbima.

Peale unistuse ( suure kivi nägemist) on Kertu reisihaige. On kõrini puudest ja kividest ning tahaks nüüd jällegi ookeani äärde, kuhu on ikka veel tuhat kilomeetrit. Sõidame läbi kuulsa kaevanduslinna Cooper Pedy, kus suviti võivad temperatuurid ulatuda 50 kraadini ja seepärast on nii mitmedki eluhooned ja asutused maaalused. Peamine elatusallikas on kaevandused ja proovis Kertugi opaali leida. Opaali otsimist maa pealt kutsutakse kohalikus keeles noodling. Kahjuks ei olnud õnne ja õnnekivi peab ikkagi poest ostma.

Tagasi tsivilisatsioonis oleme Port Augustas. Tere tulemast lõuna-austraaliasse. Väga tore on jällegi inimesi ja autosid näha. Reisimisest on kõrini ja tahaks veidi paigale jääda. Tuleb alustada tööotsingutega, mis kulgevad viljakalt, kuna kahe päevaga on meil olemas uus töö Adelaide’i lähedal kanafarmis. Ja teine töö viljahooaja alguseks on samuti juba soolas. Ees ootab jällegi mitu tundi sõitu ja siis kohtume tööagentuuriga, kes selleks et kanafarmis töötada testib meid pealaest jalatallani, saamaks teada kas oleme piisavalt tugevad, et muna maast ära korjata. Huvitav lähenemine, aga sellised on Austraalia tööagentuuride reeglid. Ka teine töökoht helistab ja palub tervisekontrolli minna. Tore, kui tasuta tervist saab kontrollida, kuna tavaliselt on raviteenused siin vägagi kallid.

Kanafarm on hea kogemus selleks, et üle saada oma hirmudest. Tööpäev algas ja lõpeb dusi all käimisega ja selle eest makstakse palka, et sa end peseksid J Munade korjamisest on asi kaugel, kuna kohe esimesel päeval antakse tööülesandeks kukkede hävitamine, mis ei ole kohe üldse lõbus ja mida ma siin täpsemalt kirjeldama ei hakka…. Peale paarinädalast kanadega tutvumist korjasime apelsine.Noorena arvasingi, et see ongi paradiis, kui saad ise puu otsast apelsini korjata. Tegelikkuses on tegemist vägagi raske tööga ja kui sa ei tööta samasuguse raketikiirusega nagu aasialased, siis ega väga suureks palgatsekk ei kujune. Kertu elas koos malaislastega, kes korjasid üksi sama palju kui Kertu ja Manuel kahekesi. Oh jummel!

Õnneks helistati juba järgmisest tasuvamast viljafarmist ja alustasime jällegi mitmesaja kilomeetrist rännakut, et jõuda väikekülla nimega Cummins. See saab olema Kertu kodu kaheks kuuks. Töötan suures firmas nimega Viterra, mis on põhiline teraviljafirma Lõuna-Austraalias. Kaastöötajad on sõbralikud ja seekord on nad vaid austraallased. Teistest eurooplastest seljakotirändajatest oleme me väga kaugel. Eks võib olla saabki nii kohalikku ellu rohkem süveneda ja kohaliku slängi harjutada. How are you is howdy and thank you is tah. Piltidelt võib näha, mis tööga on tegemist. Nüüd tean täpselt, milline näeb välja raps ja kuidas teha vahet nisul ja odral. Kohalik rekkajuht viis meid ekskursioonil ka oma farmi, kus sain lausa ise juhtida 800 000 dollarit maksvat kombaini. Kogemusi nüüd jällegi kuhjaga juures!

Tööst vabal ajal avastasime Lõuna-Austraaliat, mille paljud rändajad vahele jätavad. Tegelikkus on siin aga väga palju ilusat avastada. Ookean on neoonsinine ja telkimisalal leiad koaalasid pea et iga puu otsast. Üks imelisematest kogemustest Kertu Austraalias oleku aja jooksul on kindlasti koht nimega Mikkira. Vanem naisterahvas laseb kõigil huvilistel oma maja taga looduses uudistada, kuna seal peidavad end mitmekümned koaalad. Nii läks Kertugi koaalasid jahtima ja tulemuseks leidis lausa üle 20-ne koaala. Nii beebiga kui beebita, nii aktiivsed kui unised, nii väikesed kui suures, nii vaiksed kui häälekad, nii naeratavad kui kurjad. Lihtsalt jalutad metsas ringi ja koaalad igal pool. See on maailma kõige armsam loom, mis ka kõige kurvemal hetkel võib su tuju tõsta. Loomaaedades ei taha ma enam üldse käia, kuna Austraalias võib loomi kohata ka vabas looduses, kus loomad on hoopis aktiivsemad ja õnnelikumad.

Vahetult enne jõule käisin proovimas ka Austraalia stiilis kelgutamist ehk sandboardingut. Täitsa tore on lauaga mööda liiva alla lasta…

Kertu proovis ära ka “Kodus ja võõrsil” stiilist elamise. Nimelt on kohalikud siinses külakeses nii sõbralikud, et andsid elamiseks armsa karavani. Karavan on kokkupakitav ja lahti pakkides tulevad mõlemalt poolt välja voodikesed. Tõeliselt mõnus!

Vahetult enne jõule Kertu vallandati koos Manueliga ja nii tuli sõitma hakata Melbourne poole. Kertu oli juba ammu plaaninud, et aastavahetuse veedab ta suurlinnas venna juures- seal, kus ta koos Tintsiga oma Austraalia seiklust alustas.

Ilutulestik oli sel aastal Melbourne’I kõige kõrgemate hoonete katustelt ja vaade oli imeline ning pidu jätkus hispaanlaste majapeol. Kertsi aasta oli seiklusterohke ja uus aasta tõotab tulla sarnane.

Hetkel on Kertu töötu ja otsib uut tööd suurlinnas. Ainuke osariik, kus Kertu veel oma jalga tõstnud ei ole on Lääne-Austraalia. Aga küll jõuab veel. Hetkel peab paigale jääma Melbourne’i, kuna Kertsi emme tuleb järgmine nädal juba kängurumaale külla. On mida oodata!

Head uut aastat kallikesed! Paljud on juba küsinud, millal Kerts tagasi koju tuleb… Vastus sellele on, et suvel olen kindlasti kodusaarel. Ei sellist küll maailmas kusagil leidu, kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl…

Kerts

Aga kus on Tintsi osa? Jätame järgmiseks korraks ka midagi.

To be continued… 

Mis on saanud kahest kaabust?

Tere, armsad!

Viimati kirjutas Kerts oma Aasia seiklusest, kuid sellest on nüüd juba tükk aega on möödas ning ilmselt mõtleb nii mõningi teist: “Mis on saanud kahest kaabust?”

Meie teed on läinud nii, et Kertu naudib Eestimaa suve ja Tiina on ikka kaugel maal.

Jätsime kaks nädalat tagasi hüvasti ja saatsin taas Kertu lennuki peale. Niiet kõik, kes kodumaal, kasutage võimalust Kertsiga kokku saada seniks kuni ta veel seal on 😉

Meie ühine Austraalia seiklus sai selleks korraks läbi. Nii uskumatult kiiresti on ikka aeg läinud. Aga nii imeliselt fantastiline on olnud kõik see!

Mina olen aga endiselt samas kohas Ballinas. Vahelduva eduga saan ikka mustikal ka käia. Vihm küll trügib tihtipeale vahele, aga kui päike on väljas, sean taas oma sammud mustikapõllule põõsaste vahele.

Massaaži teen ka ikka veel ja tööd seal jagub kuhjaga. Kuigi hiinlastega on väga frustreeriv koos töötada (ja neid on siin Austraalias kohutavalt palju), siis kohalikud kliendid seevastu on ääretult toredad. Kõik on alati nii sõbralikud, rahulikud, õnnelikud ja annavad alati positiivset tagasisidet. Ja austraallased on oma sõbralikkusega väga siirad. Eriti väiksemates kohtades suurlinnadest eemal.  Tänaval naeratakse üksteisele, iga poemüüja ja teenindajaga saab nalja visata või paar lauset mingil teemal vahetada ja inimesed on kõikjal abivalmid. Seda jään küll igatsema.

Lisaks saab tihtipeale toidupoest asju tasuta.

Näiteks ükspäev oli lahtiste pähklite osakonnas kaal ja hinnasildi trükkimise masin katki. Läksin siis hiljem  ja uurisin müüjalt, et mis sellega saab. Noormees võttis kotitäie India pähkleid enda kätte, vaatas mulle rõõmsa näoga otsa ja ütles, et sellega saab nüüd nii, et paneme selle sulle kotti ja saad need tasuta, sest see masin on päev läbi katki olnud ja ma ei viitsi sellega enam tegeleda 😀

Mõni päev hiljem teises toidupoes oli hinnasildil erinev hind ja tšekil teine. Läksin asja uurima. Teenindaja ütles taaskord, nägu naerul, et see on vanast ajast jäänud ja et saan need kuklid nüüd tasuta ja olgu mul kena päev.

Kohe kui midagi valesti või katki on, saad kõik tasuta. Kas pole mitte tore 🙂

 Nüüdsest saan aga vahepeal ka massaaživabu nädalavahetusi nautida ja siin ümbruskonnas looduses ringi vaadata. Nii ilus on siin ikka! Helesinine ookean, mõnusad matkarajad, ilusad vaated, tuhanded delfiinid ja vaalad, keda imetleda saab jne jne…

Minu imeline kodurand

Mütsikud

Mägedevallutaja

Aga ka Saaremaal on ilus 🙂

Aga väidetavalt on siin sellel aastal läbi aegade kõige külmem talv. Minust paari tunni kaugusel sisemaal on lausa lund sadanud. Siin õnneks küll mitte, aga hommikud on vahepeal ikka hirmsad küll kui mustikapõõsaste vahel, sõrmed külmast sinised, marju kätte püüan saada. Ning majades siin ju kütet pole, seega mööduvad nii mõnedki õhtud villasokkides ja dressides teki all teed juues. Igatsen Eesti sauna!

Sellest kõigest hoolimata aga käisin nädala aega tagasi veel ookeanis ujumas. Vesi on siin talvest hoolimata Eesti mõistes üsna soe. Lausa 20 kraadi ringis. Kohalikud muidugi vaatavad mind kui hullu kui sellest kuulevad. Aga mina ei hooli, sest ookeanis on ju nii mõnus!

Aga natuke hirmus oli ka, sest kaks nädalat tagasi oli siinsamas minu kodurannas hairünnak. Siin tiirutab neid ikka palju.

Üritan aga kõigest veel viimast võtta, sest ega mul siin enam palju aega järele jäänud pole. Viimased kuu aega veel ja siis astun minagi lennuki peale ja alustan teekonda Eesti poole. Teen väikese vahepeatuse Indoneesias, aga juba kahe kuu pärast olen kodumaal.

Ja mis siis edasi saab?

Uus algus ja uued teistmoodi seiklused. Sellest kuulete siis kui aeg lähemal.

Oleme Kertsiga kaks rahutut ja püsimatut hinge, kes ühes kohas kaua paigal ei püsi ja ega me hetkel tahagi. Praegu on parim aeg vaadata ringi nii maailmas kui ka enda sees. Oleme siin olles nii mõndagi avastanud  ja avastame edasi. Nii palju põnevat ja head on veel ees!

Niisiis. Kertuga saab praegu Eestimaal kohtuda ja Tiinaga tuleb tagasi oma sünnipäevaks. Meie kaks kohtume peagi loodetavasti Bali saarel. Igatseme teineteist ju juba väga.

Kahe kaabu reisijutud hakkavad selleks korraks küll vaikselt lõppema, aga meie seiklused ei lõppe veel kindlasti.

Ja mõni postitus tuleb meie poolt veel siia igatahes!

Ja oleme endiselt õnnelikud ja omadega rahul.

Meie viimane päev teisel pool maakera

Kallistused kõigile!

Tints & Kerts

Kerts avastamas Aasiat

Ja nagu Tints kirjutas, siis Kerts käis vahepeal üle ookeani oma unistusi täitmas. Kui eelmine aasta tegin endale sünnipäevakingiks pileti Australiaasse, siis sel aastal ostsin pileti Taisse. 26ndal aprillil lendasingi Gold Coastilt Phuketisse ja 29.mail maandusin tagasi Gold Coastil. Mul oli 5 nädalat aega avastada neid maalilisi kohti, mida ikka igal pool piltidel näeb.

Minu Taimaa seiklus algas Phuketis. Juba   mitmeid aastaid olen Eesti talvedel unistanud, et saaks vaid minagi kord sinna paradiisi…Lennujaamast välja tulles on aga asi paradiisist kaugel- lämmatav kuumus ja lärmakas liiklus ei ole just see, mida peale pikka lennureisi ootad. Õnneks on Tais reisimine väga lihtne ja organiseeritud. Igal pool pakutakse taksosid ja busse, millega viiakse sind otse hotelli ukse ette. Niiviisi jõudsingi Phuket town’i, kus peale hotelli läksime kohe kohalikku süüa otsima. Tai köök on mulle alati meeldinud ja esimene Pad Thai oli seal lausa imeline.

Kõhud täis, algas tänavatel uitamine, mis nii mitmelgi korral oli eluga riskimine. Ma ei ole kunagi varem nii palju rollereid ühes kohas ühel ajal sõitmas näinud. Ja no nad sõidavad nendega igal pool ja igal ajal ja terve perekonnaga ühe rolleri peal. Kindlasti imetlemist väärt,
Phuket town ise ei ole midagi erilist, kui lihtsalt linn. Vaid Öösel leiad turistiatraktsioonina peatänava, mis on igal õhtul justkui stripiklubi alasti naiste ja ladyboy’dega. Ka Euroopa tantsijannad on seal esindatud. Jällegi hea kogemus. Phuket town’ist välja sõites leiab aga nii mitmeidki ilusaid rahulikke randu ja vaatepunkte. Leidsin mäe otsast üles ka Big Buddha, kus monk mulle käevõruna õnnistuse kaasa andis.

Kuna linnades ei ole midagi väga erilist, siis tuleb imeliste fotode tegemiseks saartele sõita ja Enid jagub Tais küllaga. Esimene peatus Koh Phi Phi, kus peab isegi saaremaksu maksma, aga no see 1 dollar on seda igati väärt. Saar on tõeline peoparadiis. Ja kui sa just ei ööbi kõige kõrgemal asuvas bungalow’s , siis on liikumine vägagi lihtne. Saarel on vaid mõni tänav, aga hulganisti turiste, kes kõik soovivad minna paadireisile filmi “The beach” saarele, et teha kohustuslik pilk ja randa, kus mitukümmend ahvi tahavad sinu paadist veepudeleid ja ananassi varastada. Õhtuti näitavad kohalikud oma talenti ja lõbustavad turiste tuleshow’de ja tulelimbodega. Tai liigselt painduvaid mehi on limbos võimatu võita.

Ja kui peost jäi sellel saarel väheks, siis tuleb suund võtta saarele Koh Phangan, mis on maailmakuulsa Full Moon Party sünnikodu. Jällegi 2 tunnise paadisõidu kaugusel maismaast asuv saareke on täis turiste ja kohalikke müügimehi, kes iga hinna eest püüavad sinult kõik need dollarid endale saada. Full moon party aeg on kohalikele justkui kingitus. Kõik need turistid tulevad jooma Thai bucketeid ja lasevad oma kehale joonistada kõiksugu imelist. Nii hea tunne oli endalgi üle pika aja pista pintsel värvi sisse, et maalida lillekesi oma jalale, mis hiljem peopaigas kaunilt helendavad.

Peale pidu tuleb aga kolida saare teisele poole, et nautida ilusaid vaateid ja lummavat veealust elu. Ja selleks, et avastada ilusaid kohti tuleb jällegi rentida odav roller, aga hiljem maksta topelt, kuna purustasime rehvi.

Koh Phangan on kuulus ka oma joogakoolide poolest ja nii veetsin minagi ühe toreda õhtupooliku joogatrenni ja koolitusega. Olin Agama Yoga kooli minemisest juba aasta aega unistanud ja nüüd olingi ma seal kohal ning sain lausa oma “õpilase” numbri.

Ühele saarele ei saa aga kaua peatuma jääda, kuna lummavaid saari jagub Taimaal küllaga. Järgmine peatus on Koh Tao, mis on kuulus maailma kõige odavama sukeldumiskursuse poolest, mida meie siiski ei teinud, kuna ma arvatavasti ei võta seda endale edaspidiseks hobiks. Sukeldumine Egiptuses andis mulle hea ettekujutuse ja võib olla järgmine kord tahan saada sertifikaadiga sukeldujaks, aga seekord otsustasin raha kasutada hommikusmuutide ja pärastlõunase kanuusõidu jaoks. Sellel saarel on suurepärased vaatekohad, aga väga halvad teed nendesse kohalejõudmiseks. Seepärast läks roller külili ja sai korralikult kriimustada, mis tähendas loomulikult paarisaja dollarist väljaminekut. Alguses oled õnnelik et leiad rolleri, mille ühe päeva rent on 8 dollari asemel 6 dollarit, aga hiljem nutad, kui pead ühe päeva eest maksma hoopis 206 dollarit. Ärgem kunagi võtke midagi liiga soodsalt. See tasub rängalt kätte ja tõestas end Taimaal lausa mitmeid kordi. Õnneks on nii ilusal saarel kurbusest kerge üle saada, võttes ette väike jalutuskäik paradiisirandadesse, kuhu kahjuks hakkab praht aina rohkem kuhjuma. Õudne kui snorgeldamisel kristallselges eresinises vees näed põhjas vedelemas kõiksugu plastikpudeleid ja mitmesugu konserve…

Kuna Taimaa ei osutunud üldse nii odavaks nagu kõiksugu kuulujutud, siis ostsime Koh Tao saarelt pileti Kambodzasse. 20 tunnine paadi-ja bussiretk viis meid mööda kõiksugu kahtlaseid radu templilinna Siem Reap, mis võttis meid vastu vihmasaju ja mitmekümne tuk-tuk-iga, kes kõik soovisid meid oma hotelli meelitada. Sa ei saa tänaval isegi mitte 5 minutit rahulikult jalutada, ilma et keegi sinu käest kordagi ei küsiks “Tuk-tuk?”. Tai ja Kambodza rahvas ei mõista, et valge inimene tahab jalutada 🙂 Esmamulje Kambodzast on vägagi räpane ja vaatepilt metsikust vaesusest jätab mulje justkui olen dokumentaalsarjas, mis telekast vaadates ei tundu üldse nii hull kui päriselt ise nendel samadel tänavatel kõndida ja piima nuruvatele lastele otsa vaadata. Ööelu on Siem Reap’is rahvarohke, kuna 25 sendine õlu lausa kutsub end pubisse troopika eest jahutama. Ja igaõhtune night market on tõeline ostuparadiis. Sealt leiab kõike ja hinda on võimalik meeletult alla kaubelda. Vahel aga isegi ei taha nii palju kaubelda, kuna dollar nende jaoks on oluliselt suurema tähtsusega kui minu jaoks ja ma väärtustan nende käsitööd. Ega ei ole lihtne meisterdada sadu käevõrusid ja elevandipükse ning saadaks tasuks vaid mõnikümmend dollarit kui sedagi. Kambodzas on elu ikka väga odav. Kõik hinnad on enamjaolt USA dollarites ja kohaliku raha kasutamine on teisejärguline. Hommikusöök on 1.50 , smuuti 0.75 , lõunasnäkk tänavalt 50 senti, õhtusöök 2.50, õlu 0.50 ja öö hostelis kahele inimesele 5 dollarit. Pole paha? Aga põhjus miks enamus inimesi Kambodzasse tulevad on templid. Siem Reap’st pooletunnise tuk-tuk sõidu kaugusel on maailmakuulus templikompleks. Päeva tuleb alustada päikesetõusuga Angor Wat-is ja hiljem liikuda kogu päev ühest templist teise. Mina suutsin templites vastu pidada 7 tundi, aga osad turistid veedavad ka kolm päeva ajaloolisi templeid uurides.

Vaated olid võimsad ja pildid said imelised.
Liigset kuumust saab paremaks muuta vaid enese värskendamisega basseinivees või ookeanis. Seepärast tuligi sisemaalt liikuda jälle randadesse ja avastada Kambodza paradiisisaari. Sihanoukville on linn, kus peab peatuma enne saari ja kus backpackerite hostelis maksab voodikoht vaid 2 dollarit öö ja basseinis saad sulistada nii palju kui soovid ning baarmaniks on noormees Eestist, kes nii mõndagi aega juba seal elanud. Igas uues kohas tuleb loomulikult katsetada veidraid maitseid ja miks mitte proovida lõunasnäkiks seekord kaheksajalga, mida tädikesed rannas igapäevaselt grillivad.
Saartele jõudmiseks tuleb jällegi nautida 2-tunnist laevasõitu koos mitmekümne backpackeriga. Ma ei ole vist kunagi nii pikki laevasõite teinud, kuna mandrimaalt Saaremaale on vaid 20 minutit, aga Tais on normaalne umbes 2 tundi. Koh Rong on Kambodza populaarseim paradiisisaar, mismon tuntust kogunud täiusliku puhkusepaigana. Ja tõesti, laevast välja astudes tunned koheselt mõnusalt lõdvestavat atmosfääri, kus igaüks naudib sõna otseses mõttes iga minutit. Saarel puuduvad teed ja enamus elu käib vaid ühes rannas, kus võib kasvõi terve päev võrkkiiges logeleda. Merevesi on väga soolane, aga see-eest ülimalt värskendav peale pikka laevasõitu. Inimesed plaanivad sellele saarele tulla üheks- kaheks ööks, aga lõpetavad hoopis 6-7 ööga. Hommikune suplus eresinises vees, peesitamine valgel liival, troopiliste puuviljade maiustamine võrkkiiges, pärastlõunane dzunglimatk ja mägironimine, päikeseloojang ja öine ujumine koos planktoniga. See on puhkus! Ja plankton oli imeline. Vee all liigutades hakkab kõik su ümber helendama.

Mõnuleda on hea, aga nii palju kohti on veel avastamata. Peale saarepuhkust püüdsime olla kultuursed Kampotis, et imetleda ajaloolist arhitektuuri ja tänavaid. Sattusin kõige kohutavamale turule, kus kanu müüdi elusalt ja hoiti jalgupidi kini rolleri tagaistmel… Jube vaatepilt, mida ma üksikasjalikult ei taha kirjeldada…Ütlen vaid, et püüdsime sealt põgeneda nii kiirelt kui võimalik, kuna ka hingamine oli problemaatiline… Kambodzast reisitakse tavaliselt edasi Vietnami, kuid kuna 60 dollariline viisa on liiga kallis järelejäänud 10 päevaks, siis otsustasime sõita tagasi Taisse, lootes et Põhja-Tai pakub midagi uut võrreldes lõunaga. 37 tunnine bussisõiduga on võimalik jõuda Kampot’ist Chiang Mai’sse. Sain ööbussi kogemuse, mis oli kohutav. Valged pakiti kõige tagumistesse istmetesse ja lubatud jalgade sirutusruum on tagapingil minimaalne. Lisaks kõigele muule lõppevad siselambid mitu pinki enne, mis annab lõpptulemuseks nautida 12 tunnist bussisõitu kokkusurutult kottpimedas nurgas. Õnneks kadus klaustrofoobia hetk paarikümne minutiga ja jäin ellu. Aga bussiliiklus on Kambodzas kohutav, kuna minutis 20 korda tuututades püütakse üles leida kõik jalakäijad tänavatel, kes vähegi bussisõitu vajavad ja kes bussijuhtidele lisaraha teenimiseks pannakse istuma kasvõi trepiastmele. Kambodzas proovitakse vist pidevalt purustada uusi rekordeid kategoorias ” kui palju inimesi mahub ühte autosse või kasti?” . See kuidas veetakse laotöölisi Kambodza pealinnas Phnom Penh on unustamatu vaatepilt. Ühes kastis seisab tihedalt üksteise vastus vähemalt 100 naist/meest. Ja neid kastiautosid sõidab tänavatel nii palju… Selline on elu “Made in Cambodia ” töölistel.
Kambodza-Tai piirilt edukalt üle saadud suundusime Bangkoki, kust peale mitmeid lühikesi rongi- ja bussisõite saime koha Chiang Mai bussis, mis pakkus tasuta küpsiseid ja kurgukomme.
37 tundi kannatusi oli aga kõike seda väärt. Chiang Mai on hoopis teistsugune, kui linnad lõuna pool. Kohalikud on hoopis sõbralikumad, elu/ liiklus rahulikum ja söö odavam. Kõige paremad puuviljasmuutid saab osta just 1 dollari smuutiputkadest. Kuna Chiang Mai oli minu reisi viimane sihtkoht, siis sisustasin nii mõnegi õhtu rahvarohkel Night Marketil, kus kodustele nii mõnegi suveniiri kaasa ostsin. Meelelahtusena leiab marketilt kuulsa Ladyboy Cabaret Show, millest olin ennegi kuulujutte kuulnud. 1,5 tundi metsikut show’d oli vapustav! Minu ootused ületati täielikult. Need noormehed on supertantsijad ja tunnevad end laval uskumatult. Nii mõnigi kord kahtlesin, kas tõesti nii ilus ja liikuv naine on tegelikult mees… Tais on aga mehe naiseks muutumine tavaline ja mul on hea meel, et nad saavad teha sellist tantsijatööd. Braavo!
Chiang Mai piirkond on kuulus ka elevandiparkide poolest ning nii pidimegi kasutama juhust pesta elevanti ja sõita temaga koos dzunglis. Elevant on imeline loom ja tema seljas võib end mägirajal vägagi turvaliselt tunda, palju turvalisemalt kui kaamli seljas. Dzunglis matkamine oli ka justkui ellujämiskursus, kuna maitsta sai nii mitmeidki puid ja taimi ning joogiks puuoksast voolav vesi. Ja ega Tais tehakse kõigest liikuvast barbeque. Igasugu mutukad ja putukad võivad sageli külarahva õhtusöögiks olla. Seadsime metsa üles mitu rotilõksu, et neid hommikusöögiks grillida, aga kahjuks ei olnud meie õnnepäev ja tol ööl need imemaitsvad paksud metsarotid meie lõksudesse ei langenud.
Oma reisi viimased kaks päeva veetsin basseini ääres, et nautida kuumust, mida Austraalia praegusel hetkel enam ei paku. Austraalias on talv.
Oma Aasia avastamise reisiga jäin aga väga rahule ja tahan kindlasti tagasi lminna, aga siis juba uued paigad. Tegin reisist ka video, aga youtube ei lase seda autoriõiguste tõttu avalikult vaadata. Kui kellelgil huvi, siis küll ma Eestis näitan.

Aga millega tegelen praegu?

Peale puhkust elasin kolm päeva autos, kuna Austraalia majutushinnad on liigagi kõrged. Eriti kui tuled Taimaalt. Oma päevad sisustasin uue farmitöö otsimisega, kuna pean lõpetama oma 88 farmipäeva ja samas tagasi teenima ka puhkusel kulutatud raha. Hommikust õhtuni istusin raamatukogus, kuhu vahel tuli peale tööd ka Tints külla, et minuga koos puslet kokku panna. Saatsin CV-d kümnetesse kohtadesse, aga sain vaid ühe vastuse. Avastasin enda jaoks uue linna Toowoomba, mis on suurim linn sisemaal Queenslandi osariigis ja teine suurim kogu Austraalias. Linn kõrgel mäe otsas, kus järsk tõus paneb auto ikka korralikult mürisema. Igatahes sain siin töö Nursery farmis, mis on nn aedviljade istutamide farm. Moodustan igapäevaselt uusi tomatitaimi, et farmerid saaks kasvatada just kõige punasemaid tomateid. Istun/seisan hommikust õhtuni “keemialaboris” ja moodustan päevas üle 1500 taime. Väga igav ja üksluine töö, aga tasub ära. Seltskond on ka õnneks vägagi tore, kuna enamus töölisi elab minuga samas hostelis. Oma uues kodus jagan tuba iirlase ja hollandlasega. Maja on suur ja rahvuseid mitmeid: sakslased, inglased, iirlased, hollandlased, belglane, kiivid, hiinlased, iraanlane, austrlane, austraalased… Elan ja töötan siin kuu aega ning siis tulen koju. Maandun Tallinna lennujaamas 10.juulil, kuhu võite kõik musta leiva ja kohukestega vastu tulla 😉

Lets go to work!

Minu armsad tomatid

Täpselt kolme nädala pärast naudin loodetavasti päikesekiiri juba oma armsas Saaremaa kodus. Senikaua püüan mitte vihata tomateid ja seda külma Austraaliat. Magan pikkades riietes, jalas vanaema villased sokid ja toas undamas soojapuhur. Elagu talv!

Aga mida teeb Tiina? Naudib samuti vihmast ja külma ilma ning päikesega korjab mustikaid. Nädalavahetusteti on Tints hõivatud masseerimisega ja seepärast ei ole meil võimalik praegu kokku saada. Oleme üksteisest 3 tunnise autosõidu kaugusel. Koju me ka  kahjuks koos ei tule, aga ehk augustis saab meid mõlemaid Eestimaal kohata.

Kallistused
Kerts & Tints

Meenutused möödunust ja uued seiklused

Eelmises postituses sai lubatud kirjutada meie järjekordsest roadtripist idakaldal. Nüüdseks on sellest küll juba pea kuu aega möödas ja kõik reisikaaslased on hetkel oma teed läinud, aga väike meenutus teile sellest siiski.

Enne veel aga tahame teiega jagada muljeid ühest meie seiklusest troopilises vihmametsas, mille ette võtsime. Meie sõber, meelelahutaja ja reisijuht Scott tuli taas lagedale põneva ettepanekuga, millest oli pea võimatu keelduda. Matkata läbi vihmametsa metsiku looduse, et jõuda imeilusa vaatega koseni. Kuna meil oli parasjagu spa tööst vaba päev, siis ei jäänud muud üle kui tossud jalga panna, autosse istuda ja teekonda alustada. Põnevaks tegi asja aga see, et tegu ei olnud mitte tavalise matkarajaga, vaid teekond algas sellega, et leidsime end kohe kõik rinnuni veest. Edasi kulges  meie tee üle kivide ja puude turnides, mürgiste taimede eest hoidudes, nende alt läbi pugedes, vees sumbates ja vahepeal end  helesinises laguunis karastades. Olime seal keset troopilist loodust ainukesed inimesed. 2 tundi möödus üsna ruttu ja lõpuks jõudsimegi sihtpunkti. Vaade oli seda väärt. Nautisime loodust, vett ja päikest ja olime õnnelikud!

Matka algus

Teekond jätkub džunglis

KOHAL!

Suplus kose all

Port Douglasega aga jätsime peale Kertu sünnipäeva hüvasti. Ootasime tegelikult seda lahkumist juba väga, sest spa töö valmistas taas väikese pettumuse ja ilus, kuid imeväike kuurortlinnake hakkas ennast juba ammendama. Võtsime auto peale veel 2 seltsilist ja sõit mööda idakallast allapoole võis alata.

Viimased hetked troopikat

Head aega, North Queensland!

Esimeseks sihtkohaks oli meil Airlie Beach ja Whitsunday saarekesed. 7 pikka tundi autos üksteise ja kogu meie tavaari otsas istudes, aga kohale me lõpuks jõudsime ja taaskord ootas meid ees helesinine vesi ja paradiis. Nautisime kaks päeva puhkust, paadisõitu, lumivalget liiva, ja ilusaid vaateid. Paadireisil panime taas ette ka snorgeldamismaskid, jalga lestad ja uurisime veidi veealust maailma, kuid selle kõrval, mida me veebruaris Cairnsi ümbruses Great Barrier Reefil nägime ja kogesime, et olnud see mitte midagi.

Whitehaven  beach

Pojake Lennart snorgeldamas

Nagu oleme mõnes teiseski olukorras tõdema pidanud, siis olles korra midagi head kogenud, on ootused järgneva suhtes alati suuremad ja aina raskem on üllatuda. Ilus võib ju olla küll, aga ikka tahaks midagi paremat, vägevamat, uudsemat.

Nagu Kertul on vahel kombeks öelda: “Ei jaksa enam ohhetada”

Peale Airle Beachi jäid meie teekonnale veel paar rahvusparki ja mõned linnakesed. Taaskord aga saatis meid vihm ja nagu needus leidsime end taas kell 2 öösel telgis silmad lahti lebamas, vihmavesi kaela ja jalgadele tilkumas ja peas ketramas vaid üks mõte:

“Millal ometi ükskord hommik saabub?”. 

Kõigile, kes arvasid siiamaani, et  Austraalias paistab kõikjal 365 päeva aastas päike, vihma ei saja kunagi ja 24/7 on palav ilm, võime kinnitada, et nii see kohe üldse mitte ei ole.  Ka meie naiivsed uskusime enne siia tulekut seda kõike, kuid reaalsus on olnud teine. Siin idakaldal on ilm meid ikka korduvalt üllatanud. Jäised tuuleiilid Melbournes, lakkamatud 5 päeva kestvad vihmasajud Tolgas, äikesetormid, paduvihmad, üleujutused. Oleme siin 8 kuu jooksul külma ja vihma tunda saanud omajagu.

Aga loomulikult on selle kõige kõrval olnud rohkesti imeliselt päikselisi päevi. Kehad on  siiski pruunimad ja juuksed blondimad kui kunagi varem.

Blackdown National Park

Meie peaaegu 4WD pingu rahvuspargi teedel 🙂

Kookaburra by loodusfotograaf Kertu

Pelikan by loodusfotograaf Kertu

 Igatahes, peale nädalast sõitu jätsime Queenslandi seljataha ja ületasime taas New South Wales’i piiri. Ballinna, Lennox Head, Nimbin, Byron Bay said taas avastatud. Siin võtsid meid vastu päike,  imelised rannad, päris ookean, suured lained ja delfiinid. Kertu nautis viimast Austraalia puhkust enne oma reisi ja Tiina oli tööotsingutel.

Mis toimub meie eludes aga nüüd?

Asjalood on kulgenud niiviisi, et..

Kertu rändab Aasias saarelt saarele ja riigist riiki, täidab oma unistusi, naudib puhkust, head sööki, kuuma ilma, randa ja ookeani, sõidab ringi rolleri,jalgratta ja kajakiga, mediteerib ja teeb joogat, laseb end mudida, kaupleb turul ja on õnnelik! Kõigest lähemalt aga kuulete kindlasti mõne aja pärast, kui seikleja tagasi on 🙂

Tiina rändab mustikapõõsaste vahel edasi-tagasi, nopib neid ämbikesse, kaalub ja jagab karpidesse. Tunnid mööduvad kiiresti, aga käed peavad ka kiiresti käima. Mustikad on siin aga hoopis teistsugused kui kodumaal. Põõsad on meie väikesete mustikataimede asemel peaaegu minupikkused, mustikad ise on 2 korda suuremad ja seest ei ole nad mitte punased, vaid hoopis valged. Maitselt on nad sarnased Eesti metsamustikatega, magusad ja head, aga natuke vesisemad. Kodumaised mustikad on ikka parimad 🙂 Sellega tööd veel aga ei piirdu. Kuna tegutsemistahe on peale mõningast puhkust suur, siis nädalavahetuseti võib mind taas leida massaaži tegemas. Hea juhus tõi minuni vahva töökoha, kus kliente jagub, atmosfäär on mõnus ja saab ka uut juurde õppida. Elu on siin on hea ja Tiina on ka õnnelik 🙂

Kui Kertu naudib (?) hetkel 38 kraadist kuumust, siis Austraalias on tunda juba talve hõngu. Hommikuti ja õhtuti varbad ja sõrmed külmetavad, suvekleidid-lühikesed püksid-õlapaeltega topid seisavad kapis puutumata ja uued lemmikud on hoopis pehme karvane pusa, soojad dressipüksid ja sokid. Ja lõpuks ometi saab lina asemel pehme teki all magada!

Kertul on veel paar nädalat seiklemist ees, kuid peagi saame me kaks jälle kokku. Igatseme juba teineteist. Ja muidugi ka kõiki koduseid.

Oleme mõtetes teiega ja peagi üritame endast jälle märku anda!

Kallistused Eestimaa kevadesse!

Tints & Kerts

Idakallas

Ja jällegi vurame oma pingviiniga mööda idakallast. Töö spa-s on lõpetatud, Kertu on saanud veerandsaja aastaseks ja nüüd on aeg puhata looduses.

Peagi kirjutame ka pikema postituse meie teisest idakalda reisist 😉

Seniks aga vaadake meie imelist farmivideot:

https://m.youtube.com/watch?v=ALSZppZOXh0

Kallidmusidpaid!

Kerts & Tints

PS! Kertu lendab täna Taisse ja Tiina jääb üksinda Austraaliasse. Mis toimub? 🙂

Back in PD!

Avokaadodega oleme nüüdseks mõlemad hüvasti jätnud. Kerts noppis usinalt viimsedki avokaadod puudelt, samal ajal kui Tints tuhandeid kilomeetreid eemal juba lainetes hullas. Nüüd on aga farmitööst mõneks ajaks paus, Tints tuli puhkuselt õnnelikuna tagasi ja peale lahus veedetud nädalat oli  taaskohtumisrõõm lennujaamas suur. Peale kallistusi ja muljetamist tõi tee meid tagasi troopilisse kuurortlinna Port Douglasesse.

Töötame jälle spas, kus muudkui mudime rikaste turistide selgu-jalgu ja nägusid. Oleme oma ampluaad laiendanud ja mõne päevaga omandanud uusi oskuseid näo-ja jalahoolitsuste vallas. Füsioterapeutidest on saanud iluterapeudid ja müügiesindajad ilutoodete vallas. Värskendav on vähemalt midagigi uut õppida, sest kuigi farmis üritati meile selgeks teha, et ka avokaadode korjamine on teadus omaette, siis meie pead igatsevad siiski midagi muud.

Seekord on meie elu siin aga eelmisest korrast veidi erinev. Hosteli asemel oleme kaheks nädalaks end sisse seadnud hoopis luksuskorteris, kus elu on meil nagu hotellis. Õhtuti naudime rõdul veini ja imelisi õhtusööke, peale tööd või vabal päeval lesime basseini ääres ja hüppame vette, et oma higiseid kehasid veidikenegi jahutada. Kuna ookeanis on siin krokodillid ja muud ohtlikud veeloomad ning veetemperatuur on sama nagu vannis, siis on bassein või külm dušš siin troopikas ainuke päästerõngas.

Mune meie siin see aasta ei värvinud ega koksinud. Selle asemel sõime hoopis šokolaadimune- ja jänkusid, mis siin kuumuses küll hetkega käte vahel ja suus sulasid.

Veel nädalakese naudime siin elu, tähistame ka Kertsi juubeli ära ja loodame, et spas kliente jätkub. Peale seda veereme oma truu Pinguga mööda idakallast allapoole tagasi, et nautida puhkust, helesinist ookeani, paadisõitu ja mõnusat seltskonda. Vaatame uuesti üle mõned kohad idakaldal, kuhu enne ei jõudnud või mis meile eriti meeldisid.

Mis saab aga peale seda?

Väikese pilguheiduga tulevikku võime öelda, et Tints ja Kerts lahkuvad  peagi taas mõneks ajaks üksteisest ja seekord lausa viieks nädalaks.

Kus täpselt üks või teine on, sellest juba lähemalt paari nädala pärast.

Troopilised tervitused Eestimaale!

Tints & Kerts

Kuus kuud, kuulujutud ja saladused

Aeg lendab ja tänaseks päevaks oleme Austraalia pinnal olnud täpselt 6 kuud. 10.septembril täpselt pool aastat tagasi maandusid kaks üleni värvilisse riietunud blondiini unistena Melbournes, teadmata mis neid ees ootab.

Ei osanud me arvata, et ühel hetkel teeme spas massaaži ja juba mõni päev hiljem ärkame ööpimeduses kell 4.15 ja  pakime 14 tundi päevas mangosid. Et ühel päeval loeme sente, et poest banaani osta ja juba järgmisel naudime restoranis kõike, mida hing ihkab. Et veedame nädalaid vihmas ja äikesetormides, kuid veelgi rohkem nädalaid päikese käes sulades ja higistades nagu loom. Et saame nautida inimtühjas looduses mäe tipus päikeseloojangut ja mõni kuu hiljem hoopis ujuda ookeanis koos kilpkonnadega.  Et veedame siin päevi, mis muudavad meid ja toovad uusi mõtteid ning kohtame inimesi, kes muudavad meie elusid.

Äärmuseid ja üllatusi on olnud palju, aga siin oldud aja jooksul oleme ikka õnnega koos küll olnud. Katkine autouks, saamata jäänud korterti tagatisraha ja läbivettinud telefon on tühiasjad, kui mõelda selle peale, kui palju on meil vedanud ja hästi läinud töödega, ringi reisimisega ja inimestega, kes meie teele on sattnud.

Aga nüüd on aeg vastata küsimustele, millele paljud kindlasti vastust ootavad ja mida uurivad nii kodused kui ka inimesed, kellega oma teekonnal kohtunud oleme.

1. Kas me reisime ikka veel koos? 

Jah, nii see tõesti on. Austaalia pinnal oldud 180st päevast oleme koos veetnud 175 päeva. 175 imelist hommikut, lõunat, õhtut ja ööd. See, kuhu vahepealsed 5 päeva kadusid, jäägu hetkel saladuseks…

Reisime veel koos ka edasi mitusada päeva, aga kas ainult kahekesi…?

2. Kas me ei ole veel üksteisest tüdinenud?

Millegipärast imestavad siin inimesed kõikjal, kuidas on võimalik leida selline sõber, kellega päevast päeva koos olla, koos töötada, koos süüa teha, koos reisida ja selle kõige juures mitte üksteisest ära tüdineda. Ilmselt oleme taaskord õnnega koos olnud, et ülikool meid kokku viis, sest uskuge või mitte, aga siiamaani me naerame üksteise totakate naljade üle, serveerime teineteisele toitu ja ka peale 175 koos veedetud päeva jagub veel juttu nii paljuks, et 10 tundi avokaadopuude all lobiseda. Ja vahel jääb sellestki puudu, sest nii mõnelgi õhtul leiame end köögilaua taga või voodiäärel elu üle arutlemas. Sellest võib vist järeldada, et me ei ole üksteisest ära tüdinenud. Oleme hoopis muutumas iga päevaga aina rohkem teineteise sarnasemaks.

3. Kas me vahel tülitseme ka? 

Eks oleme ikka vahel pahurad ja väsinud, aga tülitsemiseks neid väikesid lahkehelisid me küll ei nimetaks. Selle kõrval, kuidas itaallased siin majas vahel üksteise peale karjuvad, pole meie pahad tujud ja arutelud teemadel “kas süüa täna pastat või riisi” ja “mis kell poodi minna” isegi märkimist väärt.

JA LISABOONUSKÜSIMUS, mille üle juurdlevad külamammid tööjuures: Kas me oleme lesbid?

Tuleb välja, et meie vahel on näha sellist sädet ja üksteisest hoolimist, et tädikesed on selle üle pikalt mõelnud. Oleme vist selleks ka põhjust andnud, kuna kanname ühesuguseid riideid, sööme lõunapausil samast kausist ja tihtipeale kallistame avokaadopuude all. Rääkimata sellest, et me teiste jaoks arusaamatus keeles nende arvates üksteisele armastust avaldame. Keegi ju ei tea, et tegelikult käib jutt hoopis noormeestest.

See kuulujutt teeb meile nii palju nalja, et viskame ehk tädikestele väikese vimka ja jätkame näitemänguga. Viimased nädalad tööl, las nad siis murravad pead ja räägivad järgmisel hooajal uutele noortele, kuidas eelmisel aastal kaks Eesti lesbit siin agaralt avokaadosid korjasid. Homsest alates kõnnime tööle käsikäes, sööme lõunat ühe lusikaga, silitame üksteise pead ja kallistame igal pausil. Küll siis hakkab alles nalja saama. Töö on läinud juba nii üksluiseks, et ongi vaja väikest komöödiat.

Kirjutasime juba liiga palju ilusat juttu. Eelmisel nädalavahetusel midagi aga muutus.

Veel laupäeval viskasid Kerts ja Tints koos ookeanikaldal hundirattaid ja nautisid õhtul pitsat, kuid pühapäeval ei söönud nad isegi hommikusööki koos. Kertu käis kolmetunnisel mägimatkal ja Tiina sulistas terve päeva kose all. Miks küll otsustasid Kerts ja Tints selle päeva eraldi veeta?

Kas nad ei taha enam koos reisida?

Kas nad läksid lõpuks tülli?

Kas neil sai teineteisest villand?

Kas nendevaheline armastus sai otsa?

Samuti lõpetab Tints oma farmitöö nädal aega varem kui Kerts ja lendab paarituhande kilomeerti kaugusele. Aga mis saab edasi? Kas Tints ja Kerts saavad ka uuesti kokku?

Siinkohal on üleskutse meie ustavatele lugejatale:

Pakkuge välja võimalikult huvitavaid vastuseid ja lahendusi meie püstitatud müsteeriumitele. Parimat vastajat üllatame saadetisega kaugelt maalt 😉

Edu!

Oleme muutunud, aga mõtetes ikka teiega!

Kerts & Tints

Palju õnne, Eesti Vabariik!

Aeg lendab imeruttu ja juba on kätte jõudnud veebruari viimane nädal.

Jällegi on aeg möödunud mangode, avokaadode ja laimide keskel. Oleme professionaalsed korjajad, kellel on oma kehalt ette näidata juba kõiksugu arme erinevatest töödest. Meie käed ja jalad on kahjustatud mangohappe poolt ja valged laigud jäävad alatiseks kaunistama meie käsivarsi ning jalgu. Sinikaid leiame samuti üle kogu keha, kuna üpris tihti kukub õlale või pähe meie lemmik avokaado. Mangokastide tõstmisest sai kannatada ka Tiina selg, mis korralikult valutas ja korralikult käia ei lasknud. Õnneks on mangod korjatud ja seljavalu unustatud. Nüüd on probleemiks hoopiski kael, mis liigsest kõrgel olevate avokaadode otsimisest väga kangeks jääb. Aga üldjuhul oleme jätkuvalt õnnelikud ja terved ning avokaadode korjamine on hea töö. 9 tundi puude all värskes õhus möödub ruttu!

Oleme kohe nii terved, et vabal ajal aitame teistel oma pingetest vabaneda. Võtame kätte oma massaazilaua ja käime vajadusel teiste rändajate hostelis massaazi tegemas. Massaaziäri õitseb igal pool.

Vabadel päevadel käisime jällegi ookeani võlusid nautimas ning seekord sai ka Tiina vee all kalu imetleda. Oli imeline pühapäev hea seltskonnaga. Great Barrier Reef on maailma üks suurimaid ja ainulaadseimaid ökosüsteeme. See on lihtsalt uskumatu, kui imeline ja kirju on sealne veealune maailm. Ei oleks elu sees osanud arvata, et saame ujuda helesinises ookeanis korallide kohal koos kilpkonnade ja Nemo kalakestega. Seekord õnneks hai ega krokodill meid ei hammustanud, küll aga haavasid meid korallid, mille tõttu peame jälle lonkama. Ilma valuta Austraalias olla ei saa 🙂 Green Islandil kohtusime krokodillidega, kes olid väga näljased ja neelasid kanaliha alla sekundiga. Nägime ära maailma suurima 110 aastase krokodilli Cassius’e, kes oma basseinis pärastlõunast päikest nautis.

Lemmikpaigaks on meil nüüdsest inimtühi Sand Island, kus viskasime hundirattaid ja korjasime valgelt liivalt merekarpe. Vot see oli päev paradiisis!

Eelmine nädal saabus ka meie truu sõber Lennart, kes meid ikka jälitab ja muudkui meid lõbustab. Samal ajal kui meie avokaadosid korjame lüpsab Lennart lehmi ja teeb nendega sõbrapilte. Vahel käime tal ikka hostelis külas ja viime pojakesele oma aia puuvilju.

Eelmisel nädalal oli meil majakaaslastega rahvusvaheline õhtusöök, kus iga rahvus küpsetas oma maa hõrgutisi. Süüa jätkus isegi järgmiseks päevaks ja oli väga meeleolukas õhtu. Meie pakkusime kodust kartulisalatit ja kodujuustutorti. Kõigile maitses väga! Sellel nädalal on tulemas Mehhiko õhtu!

Aga nüüd lähme küpsetame musta leiba!

Kerts & Tints

Be different today!

Nüüdseks oleme korjanud ja pakkinud ka üle miljoni maguskartuli. Viimased 3 nädalat oleme käinud kartuleid korjamas 100 km kaugusel kodust. Varahommikud on möödunud autos magades ja päevad masina peal seistes. Kartulite korjamine on siin nagu liinitöö. Lihtsalt seisame kuuekesi masina peal ja proovime nii kiirelt kui võimalik kõik kartulid, mida me näeme, teisele lindile panna. Masin muudkui kaevab ja meie muudkui korjame. Saab korralikult mullaseks ja ilusast maniküürist on asi ikka väga kaugel. Kertsist ja Tintsist on saanud tõelised farminaised.

Kui kartulid korjatud, siis järgmisel päeval toimub kartulite pakkimine, mis on ikka väga kohutav. Jällegi seisad ühe koha peal ja pead lindilt erinevate suurustega kartulid erinevatesse kastidesse pakkima. Alguses on huvitav, aga juba paari tunni möödudes on see töö ikka täiesti nüri. Eriti hulluks muutus pakkimine neljapäeval ja reedel, kus pidime pakkima 6 tundi järest ilma ühegi pausita. Ja kusjuures enne pakkimist olime me hommikul 5 tundi kartuleid korjanud. Vahel ikka lastakse meil end tunda tõelise orjana 🙂 Aga õnneks on kartulitöö meie jaoks läbi ja juba täna alustasime  tööd mangofarmis, kus nopime puudelt mangosid. Vanad head mangod, aga täiesti uus farm. Töö on hea ja kui punased mangod on korajatud, siis ootavad meid meie lemmikud avokaadod!

Kurvaks teeb aga meie praegune ilm, kuna siin on alanud tõeline vihmahooaeg. Viimased 3 päeva on sadanud täiesti non-stop. Mitte ühtegi hetke ei ole ilma vihmapiiskadeta ja päikesepaistet pole juba mitu päeva näinud. Eile korraks 10 minutit oli ilma vihmata. Kuulujutud räägivad, et vihmahooaeg kestab aprillini… Siis ei saa me ka töötada. Selline on elu troopilistes vihmametsades.

Kui me aga tööd ei tee, siis naudime me ikka kõike paremat, mida Austraalia pakub. Saame paadiga järve peal sõita ja paadi taga tube’iga lõbusõitu nautida. Saame nautida Passengeri muusikat Cairnsi kontserdisaalis. Saame käia ookeanis snorgeldamas ja avastada inimtühjasid saarekesi. Saame lennata Gold Coasti paradiisi ja nautida parimat puhkust. Saame majakaaslastega linnas restoranis käia. Saame kodus majakaaslastega teha imelise hiina õhtu, kus igaüks sai midagi küpsetada. Ja varsti teeme ka rahvusvaheliste hõrgutiste õhtu.

Puhkepäev veel all

Lõunapausid tööl  koerte seltsis

Cairns Esplanade lagoon

Passenger laval!

Imeline hommikusöök Rootsipärases kohvikus

Perekondlik õhtusöök

Elu on tore ja oleme ülimalt õnnelikud, et endale sellise farmikodu leidsime. Järgmised kaks kuud elame veel kindlalt siin, kuna nii hea on koduaiast passionfruiti ja avokaadosid korjata. Meil on kodus kõige paremat kohalikku kraami: kuhjaga banaane, mitu arbuusi, mangopuu, 4 avokaadopuud, 2 passionfruit’ i puud…ja sõbrad toovad meile töö juurest maitsta ka dragonfruit, paw-paw’d ja kaktusevilju. Eksootiline elu!

Elu on seiklus ja nii palju on ikka avastada!

Kerts & Tints